Aira Võsa „Ehre verlohren, alles verlohren. Academia Gustaviana professor Andreas Virginius aadliau kaitsmas“
Võsa, Aira (2025). Ehre verlohren, alles verlohren. Academia Gustaviana professor Andreas Virginius oma aadliau kaitsmas. Tuna. Ajalookultuuri ajakiri, 9−27.
Tartu Akadeemia esimene usuteaduse professor Andreas Virginius (1596–1664, professuur 1632–1656/1665) on varauusaja Liivimaal ainuke pärusaadlist pärit õpetlane, kes oli kogu elu tegev õppejõu, usu- ja kirjamehena, nihutades oma eluviisi ja tegevustega tavapäraseid seisuste piire. Et Virginius ei kuulu kirikukirjanduse eestindajatest pastorite hulka, pole tema biograafia ega kirjutised varauusaja uurijatele seni süsteemset huvi pakkunud. Käesolevas artiklis käsitletakse esmakordselt Virginiuse päritoluga seotud probleeme ja nende kajastumist tema apoloogias 1636. aastast. Sündinud tõenäoliselt Schivelbeini linnakeses Pommerimaal Schwessini pärusaadlike suguvõsa liikmena, kuid lääniõigustest ilma jäetud perekonda, jõudis Virginius erakordselt pika stuudiumi jooksul õppida ja õpetada mitmes Saksa ülikoolis ja olla eesistujaks või kaitsjaks vähemalt kaheksal filosoofilisel ja teoloogilisel disputatsioonil. Pärast perekonna lääniõiguste taastamist 1621. aastal hakkas Virginius kasutama oma nime juures lisaks akadeemilisele kraadile ka aadlitiitlit. Aadlistaatusel oli ilmselt oluline osa selles, et Tartu akadeemia kantsler Johan Skytte kutsus ta Academia Gustaviana esimeseks prorektoriks. Ent Tartus sattus Virginiuse seisus rünnaku alla ning seisusliku maine kahjustamine oleks vastavalt akadeemia põhikirjale lõpetanud ka tema akadeemilise karjääri. 1636. aastal trükis ilmunud apoloogia Nothwendige Vertheidigung kirjutaski Virginius oma aadliau ja hea nime kaitseks vastusena teda tabanud anonüümsele laimule, nagu ta ei olekski aadlik. Kirjutise moto kohaselt võrdub au kaotamine kõige kaotamisega. Autori jaoks kehastas au keskajast pärit aadliväärtuste hierarhia tippu, millega kaasnesid ka tseremoniaalsed ja materiaalsed privileegid. Ta käsitles aadlitiitli eest seismist mitte ainult isikliku probleemina, vaid laiemalt, vajadusena kaitsta seisuslikku ühiskonnakorda, kasutades selleks nii juriidilist, teoloogilist kui ka ühiskondlik-poliitilist argumentatsiooni. Virginius põhjendas oma väiteid paljude õigusteaduslike autoriteetide argumentidega ning pikkis teksti saksa- ja ladinakeelseid vanasõnu ja kõnekäände. Ehkki Andreas Virginius oli võidelnud ja tõestanud suguvõsa aadelliku päritolu etteulatuvalt tulevaste põlvede jaoks, seati see umbes pool sajandit hiljem taas kahtluse alla, mil Adrian Virginius pidi veenma Liivimaa rüütelkonda oma surnud onu Bernhard Virginiuse aadellikkuses.