Kultuurkapitali loometöö toetus projekti vanemteadurile Kaarel Vanamöldrile

Projekti vanemteadur Kaarel Vanamölder pälvis Eesti Kultuurkapitali õppejõudude loometegevuse stipendiumi, et tõlkida Lode-Werneri kroonika eesti keelde.

Lode-Werneri kroonika on 17. sajandi viimasel veerandil (1677) Eestimaa aadlimehe Gustav von Lode initsiatiivil ja tema laste koduõpetaja David Werneri kaasabil koostatud Eesti- ja Liivimaa ajaloo eripalgeline ülevaade. Kroonika eesmärgiks oli juurutada kontseptsiooni Eestimaa hertsogkonna (provintsi) kristliku ajaloo algusest varasemaks, kui seda traditsiooniliselt tehtud on – 1158. aasta (nn Liivimaa leidmine) asemel paigutas kroonika alguse hoopis 1075. aastasse, kui Taani kuningas Knud IV Püha sooritas väidetavalt vallutusretke Eestimaale.

Lode-Werneri kroonikat võib seega pidada üheks esimeseks teadaolevaks alternatiivajalooliseks käsitluseks, mis lahutas Eestimaa provintsi ajaloo selgelt Liivimaa ajaloost ning avas minevikku aadli või ühe aadlisoo perspektiivist lähtudes. Tavatu ajalookontseptsioon on tingitud Eestimaa aadli soovist kindlustada end ajaloolis-õiguslike argumentidega Rootsi keskvõimu järjest tugevneva surve vastu 17. sajandi teisel poolel, mis viiski hiljem nn suure reduktsioonini1680. aastatel.

Kroonika ei jõudnud kunagi trükki ja autograafi olemasolu pole teada. Siiski on sellest säilinud mitmeid saksa- ja ladinakeelseid ärakirju Eestis, Lätis, Rootsis, Venemaal, Saksamaal, Poolas ja Taanis. See kinnitab ühtaegu teose omaaegset mõjukust ja samas ka selle aktiivset levikut või teadlikku levitamist. Näiteks säilitatakse Uppsala ülikooli raamatukogus üht käsikirja, mille on 1690. aastal kroonprints Karlile (hilisem Karl XII) omakäelise pühendusega kinkinud Gustav von Lode ise. 18. sajandi esimesel poolel saadeti saksa- ja ladinakeelne käsikiri trükis avaldamiseks Peterburgi Venemaa teaduste akadeemiale, kuid projekt soikus. Ühestki siinse ala varauusaegsest kroonikast pole säilinud nii palju loomisaegseid ärakirju. Ilmselt just ärakirjade paljusus nagu ka alternatiivne käsitlusnurk ja kakskeelne säilimine on teinud kroonika avaldamise seni keeruliseks, sest esmalt tuleb käsikirjad kokku koguda ja neid omavahel võrrelda.

Kaarel on tööga alustanud ja tänaseks on koondatud kakskümmend kroonika ärakirja, neist kuus ladina ja neliteist saksa keeles. Rootsi ja Poola mäluasutustest leitud käsikirjad on senises uurimisloos tundmatud. Tõsisem töö tekstide kriitilise võrdlusega on algusjärgus.