Kristi Viiding Rahvusraamatukogus: Miks jättis Käsu Hans oma kaebelaulu palveta?

6. mail 2025 esitleti Eesti Rahvusraamatukogus Eesti Raamatu 500. aastapäeva tähistamiseks valminud kogumikku „See esimene raamat. 500 aastat ühist kirjakultuuri“ (koostajad Piret Lotman ja Toms Ķencis). Esitluse ettekannete osas esines uudse tõlgendusega esimese eestlasest luuletaja Käsu Hansu „Kaebelaulu“ kohta projekti juhtivteadur Kristi Viiding.

Ettekanne lähtus ideest, et moskoviitide teema oli Eesti ja Läti kirjasõna algussajandeil üks ühise ilmaliku kirjakultuuri viljeldumaid teemasid kõigis siinmail kasutatud keeltes. Eestikeelset Käsu Hansu „Kaebelaulu“ ei tohi seetõttu isoleerida ei siinsest ladina-, saksa- ja vanakreeka keelsest lüürilisest, eepilisest ega ka dramaatilisest moskoviitide diskursusest. Kõrvutades regiooni esimest ladinakeelset (Anselm Bock, 1562) ja esimest saksakeelset (Philipp von Krusenstiern, 1657) moskoviitide teemalist lüürilist luuletust Käsu Hansu „Kaebelauluga“, tõi Kristi Viiding esile ülejäänud moskoviitide teemalise lüürika kaheosalise struktuuri – narratiivsele sündmuste kirjelduse järgnes alati eleegiline palve. Eestikeelne „Kaebelaul“ on aga ilma palveosata ja sellest loobumist võib „Kaebelaulu“ viimase stroofi põhjal tõlgendada teadliku puändina – erinevalt varasematest Tartu hävingutest 1558 ja 1656 polnud 1704 Tartus enam isegi eestlasi, kes selle linna eest oma keeles palvetada saanuks.